12.12.25

Täna on peast läbi käinud palju mõtteid, mis on väsitanud. Siiski olen tänulik, et saan mõelda ja huvitun. Koondan siia mõned paremad.

mõtteid Asko Lõhmuse ja Valdur Mikita vestlusest tänasest looduskaitsebioloogia seminarist:

• looduse iseväärtust on raske selgitada, aga seda on kerge tunnetada

See on looduskaitse üks suuremaid raskusi. Eks me mõistagi paljude asjade väärtust alles siis, kui neid enam pole. Eriti raske on seda mõista, kui kadumine toimub vaiksel ja pika ajaperioodi sees.

• meie maailmatunnetuse määravad meie oskused

Siit võtaksin kaasa, et oluline on enda omailma laiendada. Võibolla siis ka mulle endale ebameeldivas võtmes, peaksin ka mõtlemisele vahelduseks rohkem tegema.

• usaldus maailma vastu, kui õpetaja

Küll suures osas võivad meid harida meie eeskujud (need, kelle oleme ise valinud), aga eks parim õpetaja ole maailm. Jällegi väike rünnak endale - usaldust on mul vähe, hirm tahab võita. Kui aga ma avardan enda jaoks maailma (tunnetan seda rohkematel tasanditel, mõistan rohkemaid tahke), siis isegi kui need tahud on mõttetud või ebameeldivad, siis need aitavad väärtustada rohkem kõike olulist. Miski pole mõttetu, kui panna ta suuremasse konteksti.

• "maailm baseerub konkurentsil"

Bioloogia üheks peamiseks ideeks on, et evolutsioon toimub konkurentsi pärast (Darwini looduslik valik).

Ka etoloogia kursusel läksime sügavamale selle mõttega. Täiskasvanud organismid (meie) on geenide levitamise vahend. Seega elusorganismide peamiseks eesmärgiks on levitada oma geene. Emane on investor (tema sugurakud kulukad ja neid on vähe), isane on parasiit (sugurakke põhimõtteliselt lõputult ja need on odavad). See viib sugupoolte erinevate huvideni. Isase huvi on paarduda võimalikult paljude emastega, emase huvi paarduda parimate isastega ja panustada järglastesse väimalikult palju vanemahoolt. Kuna sugupoolte suhe on 1:1, siis isastel tekib probleem - nad saavad suurendada oma sigimisedukust ainult teiste isaste arvelt. Tekib paarumiskonkurents. Inimeste kontekstis on paarumiskonkurents on peaaegu et kõigi sotsiaalsete probleemide aluseks, nt raiskamine, sõjad, sotsiaalne ebavõrdsus jne. Mehed on naistest enam motiveeritud (kohastunud) riskima ning võimu ja raha omama, sest meeste kasu riskimisest, juhtival kohal töötamisest, võimust ja rahast on suurem, kui naistel. Kõiki neid ressursse suudavad mehed edukamalt konverteerida sugulisse edukusse. Tundub naljakas mõelda, et kõik see on põhjendatav meie sugurakkudega. Algselt olin ma kriitiline selle kõige osas, see tundus meeste õigustamisena. Kursuse lõpuks mõistan aga, et minust on rumal esimese pilguga sildistada kõike, mis tundub algselt ebameeldiv (eks ka see on etoloogiline selgitus). Reaalsuses mõistan, et bioloogiliselt on mehed ja naised erinevad. Ma küll ei tea, kui tugevalt saavad ühel arenenud inimesel sellised alateadlikud tungid väljenduda või pigem, kui raske on neid maha suruda, aga mõistan, et nendega tuleb mingil määral arvestada, kui soovime sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võidelda.

Küll aga tahaksin ma tuua välja ka alternatiivse vaate. Olen sel semestril läbi ökosemiootika kursuse leidnud enda jaoks semiootika. Ma pole küll sellest veel aru saanud, ega oska ka kõiki mõtteid selgitada, aga värskendav on kasvõi endamisi kaaluda teisi vaatepunkte. Eriti nendele, millele on kasvanud suured konseptsioonid. Kas ei võiks mitte eksisteerida maailm, kus kõik ei põhine konkurentsil vaid omavahelisel koostööl ja usaldusel. See vist ei pea isegi olema niiväga koostöö, vaid pigem sobitumine. Loodus langeb kokku kui pusle. Eks ta ka juba praeguse teooria järgi ole nii, aga kas kõige algeks peab olema just nimelt konkurents. Ma usun, et sellele väitele oma vähese selgitusega annab palju auke sisse torkida ja eks ma enne ei oska neid täita ka, kui ma pole Kalevi Kulli mõtetest ise täpselt aru saanud (ma loodan, et need olid ikka tema mõtted).

• kui mõtiskleme palju maailmast, siis kipume mõtlema ka endale. sedasi võib endast väsida. tekib soov end ja ümbritsevat taasluua. lahenduseks võib olla ajaveetmine looduses. loodus ei aita end leida, vaid aitab end kaotada temasse. Ka kultuur pakub võimalust kaduda endasse.

Eks siin ütleb mõte juba kõik ise ära. Lisaksin vaid endale meeldetuletuse, et valiksin õige kultuuri, kuhu kaduda. Rõhutaksin, et valiksin ise, mitte ei lase algorütmil enda eest valida. Loodusega vist valesti minna ei saa.

Nüüd kõik.

06.12.25 - rant

Hoiatus: ma üritasin seda loogiliseks teha, aga kokkuvõttes on see siiski hunnik mõttealgatusi, mis vajavad pikemat lahtimõtestamist, loodetavasti siis tulevikus.

Ma ei ole enamasti vihane või vähemalt ütlen nii endale, aga ikkagi leian end mingist pidevast frustratsioonis. Mind frustreerib mu eluviis. Ma ei ela oma väärtuste järgi. Vähemalt ma hoolin? Aga kui ma hoolin ja ei näita seda välja, siis mis sellest kasu on? Kas see ei tee mitte kõike hullemaks? See ei aita ei hoolitavat ega mind. Teeb haiget mõlemale poolel. Ma hoolin loodusest, aga sõidan autoga nädalas 400km. Ma ei proovi sellele isegi lahendust leida. Eks ole ka rumal ennast maha teha ja tuua seda endale justkui vabanduseks mitte üritada. Aga lihtsam on alla anda. Paistab nagu lihtsam oleks mitte hoolida. Kui ei hooli, siis pole väärtusi. Kui pole väärtusi, siis pole midagi. Siis pole ka mind.

Ma tahan juba selle tekstiga alla anda, sest neid mõtteid on lihtsalt nii palju, aga mina ei tea, mis päriselt vajaks väljaütlemist. Enamus mu mõtteid on algmed, mis hõljuvad mu peas, aga ei saa kunagi tähelepanu. Seemned ei kasva, kui ma neid ei kasta. Puuni ma niipea ei jõua, selleks tuleb ju veel oodata ka. Päris kaua. Mul pole niipalju kannatust. Aga miks mul pole kannatust? Miks mu mõtted ei saa tähelepanu? KES VÕTTIS MU TÄHELEPANU ÄRA? Ma tunnen nagu see oleks varastatud. Või kui mitte päris varastatud, siis vähemalt välja petetud. Vahel on tunne, et karantiinis miski lihtsalt muutus nii kardinaalselt mu ajus, et pole enam teed tagasi. Ei oska täpselt öelda, kas kõik sai alguse sealt, aga midagi juhtus. Võibolla see, et siis sai short-form sisu suurema hoo tiibadesse. Ma ei taha seda kõike ainult selle kaela ka ajada, aga see on lihtsalt midagi, millest ma praegu rohkem rääkida tahan.

Mu arm ja mu hukatus - youtube.

Ma vihkan, milleks sotsiaalmeedia muutunud on. Ma vihkan short-form contenti. Nii vähestel kordadel, see annab mulle midagi päriselt väärtuslikku. Ma hindan meelelahutust, aga reaalsuses ma tunnen, et kui ma mõistan, et selle taha on läindu suurem töö, mõte ja see on osa mingist suuremast kontekstis, siis ma hindan seda nii palju rohkem. Väga vähestel kordadel kohtan ma seda kuskil shortsides. Ma ei saa süüdistada sisuloojaid, pigem platvormi, mis on nad selliseks kujundanud. Mida rohkem ma mõtlen sellele, seda rõvedam tunne tuleb. Miks on töötatud nii kaua selle nimel, et leida aina efektiivsemaid viise, kuidas mind manipuleerida, et ma raiskaks oma aega millegile, millest ma ei hooli? Kõik raha nimel. MA EI TAHA OLLA KAUP. See on mingi invasiivne tunne, keegi on jõudnud mu ajju ja mingil määral kontrollib seda, kontrollib mu käitumist, tegelikult ka tundeid.

Võibolla miski, mis just youtube eristab teistest platvormidest, on see, et sealne kogemus on, vähemalt minu puhul, rohkem kureeritud. Seda ei saa küll shortside kohta öelda. Aga jääb rohkem tunne, et ma vaatan asju, millest ma päriselt hoolin, mis on tehtud ka inimeste poolt, kelle vaadetega ja huvidega ma sobitun. See võib luua ka justkui kogukonna tunde. Aga see on siiski mingil määral illusioon. Ma usun, et youtubel on minu elus mingi koht, see inspireerib ja õpetab ja harib mind, aga ma pole võimeline ennast piirama selle kasutuses. Ka kõik see hea kaotab väärtuse, kui ma seda kokku krahmin ja tegelikkuses ära ei kasuta. Kokkuvõttes ma vajan piiramist, aga ükski sotsiaalmeedia platvorm mulle seda pakkuda ei taha.

Praeguseks hetkeks ma olen nii sees, et ma lihtsalt ei tea enam, mida teha. Ma tahan siit ära. Ma tahan oma tähelepanu tagasi. Ma tahan esindada oma väärtusi. Ma tahan oma mõtteid mõelda ja ma ei taha olla rumal. Sellega võiks kaasneda ka rõõm. Ma tahtsin kurta ja tegelikult tahaksin ka lahendusi, aga ma ei tea, kas ma jaksan probleemi lahendada. Aitab nüüd. Lähen vaatan nüüd ühe video enne magamaminekut ja loodan, et mu mõtted ei söö mind ära.